Musta pesu blogijad

Mari keppis Jüri, aga Jüril oli väike riist ja ta ei suutnud Mari rahuldada. Nad proovisid isekeskis ja proovisid abi otsida mujalt, aga Jüril oli ikka väike miniviiner – noku ja midagi paremaks ei läinud. Mari hakkas keppi mujalt otsima. Jüri onaneeris koduses peldikus õnnetu näoga niikaua, et käed läksid rakku. Mõne aasta pärast läks paarike lahku, kuid suure tüliga. Mõlemad peavad blogi. Nüüd hakkas Mari kirjutama, kui väike riist Jüril on ja kui mõttetu mehega tegu on ja kui vähe ta teenib ja kuidas ta sokid ikka haisevad. Eksmees omalt poolt lisas, et Mari on paras lits ja tõmbas ringi iga ettejuhtuva mehega ja on oma elus kilomeetrite viisi munni imenud.

Stiil ja sõnavara, mida Mari ja Jüri oma päevikus kasutavad, on tihti sama, mis Räpakollgi eespool kasutas. Peale nende kahe on veel hunnik tegelasi, kes armastavad kogu oma frustratsiooni blogirahva ette tuua ja end niiviisi välja elada. Nende elu on nagu pesukauss täis sitta ja kust, mis siis rõõmuga ülejäänutele kaela valatakse, et ka kõrvalseisjad saaksid osa nende fekaalidest küllastunud elust. Rõve on lugeda.

Jah, mis on rõvedam? Kas see, et Räpakoll ütleb vitt. Või see, et mõned inimesed kirjutavad suhteliselt neutraalsete sõnadega üksteist mustavaid tekste ja rõvetsevad ülejäänute kallal, eesmärgiga oma probleeme välja elada. Sellise mustamisega kinnitatakse ainult neid väiteid, mis vastaspooled üksteise suhtes pilluvad. Äkki ongi Jüril väike riist ja Mari on ilge lits. Miks muidu nii haiget juttu aetakse? Kuidagi peab ju oma vajakajäämised välja elama.