Raadio 2e ämber ja aastasaisse

Räpakoll on R2 kuulanud selle algusest peale ja peab seda Eesti parimaks raadioks. Õhtune vöönd on hüva asi. Kuid tänase aastasaisse peoga astuti nii ämbrisse kui vähegi võimalik. Räpakollile tundus hetkeks, et isegi auhindade kättejagajad said aru milles asi ja nende hääles võis teatud iroonianooti tabada. Ühesõnaga, kogu värk oli okse!

Palun, hea R2 tee nii, et järgmine aasta saab igalt IP aadressilt anda max 2 häält, siis jääb ära sama skeem, et MTV uue heli auhinna saavad voodikusikud, kelle tegid võitjaks kari reidipõlvkonna lapsi, kes klõpsisid ööpäev läbi oma raalide taga. See tabel ei näita mitte kaeluskaru mustaaugu karvagi. Võibolla kuni kohani 4 oli asi ok, aga pärast. Pärast ei tahaks Räpakoll isegi mitte kommenteerida. Kusikud on musikaalselt ja suhtlemisoskuselt nii küündimatud. Mis kiilaspead? Räpakoll on kiilakas, aga nende allakusijate intellekt ega haridustase ei küündiks ealeski Räpakolli tasemele. Noored Tiisivamme sulased käituvad nagu kari oidipuse kompleksis vaevlevaid põieprobleemides onaniste. Räpakoll leiab sellise asjaolu kurvastava olevat, et noorte neidude iidolid nõnda kitsa silmaringiga olema peavad. (siinkohal ei taha Räpakoll rullnokkasid kaitsta, vaid kiilaspäiseid inimesi). Nende muusikat ei ole mõtet üldse kommenteerida, kui märgajad ei oska laivis laulda ja nende esimees mikrit valetpidi käes hoiab.

Palun, hea R2 tee nii, et Lasspassi ei pea enam järgmine aasta nägema - kuulma. Nii küündimatu ei saa ka olla.

Pealegi, kas lastel kell 22.00 mitte komandanditund ei peaks olema? Räpakoll kuuleb juba kuidas konnad kogu selle palagani (mis sest et R2 ise ok on) peale häält teevad.

Vomit vomit vomit vomit vomit...ribbit...vomit...ribbit...vomit vomit!

Oksendamise kaunis kunst 2

Räpakolli blogis sai vastata, kes kuhu oksendab. Tulemused on siis nii, et esikoha saavutas (ette aimatavalt) peldikupott (14 vastust) ja teiseks tõusis (mõnevõrra üllatuslikult), et naabri aeda. Tore. Oksendada saab pea kõikjal ja kõikjale. Oksendamiskohti võib seltskonnas õhinaga kirjeldada umbes nii nagu kohti ja aegu ja situatsioone, kus ja milles keegi seksinud on. Räpakoll mõtles ka oma oksendamiselamuste peale ja pani kokku väikse nimekirja nendest, mis talle meenusid.

WC - otse loomulikult, kuid Räpakoll toob ära väiksed nn alaliigid: kodu, hotelli, laeva, bussi, ööklubi, kõrtsi, võõra kodu, töökoha, väeosa (ajateenistus), kooli, teatri, väli, sõbra peldikusse. Räpakoll pole oksendanud kaubanduskeskuste, kinode, lennukite, rongide, ametiasutuste ja haiglate peldikutesse. See viimane pole nii kindel, sest võimalik, et väike Räpakoll tegi seda, aga enam ei mäleta.

Pesukauss - kultuskoht mõnelegi joodikule. Kuid Räpakoll on sinna pakid poetanud ainult väiksena, kui Räpakollimamma talle selle haigevodi kõrvale tõi.

Põõsas - eelkõige välipidudel. Olgu siis tegemist grilliga või lihtsalt väliläbuga. Ka juhud kui sisse ei jõua joosta.

Naabri aed - sarnanaeb eelmisega. Räpakoll pole seda ammu kasutanud. Kuid mõnikord ikka.

Buss - paljudes pole peldikut ja nii mõnigi kord on Räpakoll vaikselt oma okse bussi poetanud. Enda õigustuseks ütleb Räpakoll, et pole seda juba 9 aastat teinud.

Vann - ei oska kommenteerida. Juhtub.

Kraanikauss - sinna sobib selline okse, mis koosneb põhiliselt sissejoodud vedelikust. Eriti head on need kraanikausid, mis asuvad wc potile nii lähedal, et potil istudes saab kraanikaussi ropsida. Väga hea kõhutõve kõrval.

Prügikast - Räpakollile meenub tema ähmasest minevikust, et ta on seda teinud.

Lisaks on Räpakoll oksendanud alla katustelt ja hotelli 7. nda korruse aknast. On veel mõned huvitavad kohad, mis hetkel ei meenu.

Räpakoll pole kunagi oksendanud voodisse, enda või teiste inimeste peale. Ka vaiba peale pole Räpakoll oksendanud. Pole ka õnnestunud autosse või autoaknast välja oksendada. Küll, aga lahtisest autouksest.

Oksendamise kaunis kunst

Oksendamine, nagu paljud muud asjad me elus, tundub midagi tavalist, midagi eripäratut. Kuid Räpakoll näeb oksendamises ka omamoodi kunsti. Oksendada võib suhteliselt stiilitult - mõnel rahvalikul okselabrakal (nagu õllesummer) oksendada kuhugi õlletelgi taha pilsneri, süütevedeliku ja Rakvere grillvorsti segust okseollust. Kuid oksendada võib ka stiilselt, glamuurselt. Oksendada võib eelkõige loominguliselt. Oksendada võib ka nii, et endal on veel pärast mitu aastat naljakas meenutada. Räpakollil oleks ka oma oksendamistest midagi rääkida, aga seekord toob ta näiteks loo mida mõni aeg tagasi kuulis. Loo tõelisuse eest ei saa oma pead anda, aga oma huumor on sel siiski sees.

Mõni aasta tagasi olevat noored tudenginoormehed läinud kolmanda rebase juurde jooma. Joodi siis kahtlaselt odavaid veine, mis nende kõhnale rahakotile kohased. Üks hetk läinud poistel kõht tühjaks ja nii otsustati viinereid praadida. Viinereid ei praetud tervelt, vaid need lõiguti seibideks ja lükati pannile. Söödi - joodi ja oldi lõbusad. Ühel vapral noortudengil hakkas hirmus paha ja ta komberdas vannituppa. Räpakoll täpselt ei tea, kas oli siis tegu sellise wc ja vannituba ühes nõuka aegse ehitisega või tahtis ta vannituppa oksendada. Igaljuhul otsustas ta seda teha kraanikaussi. Ennast koormavast alkoholist, poolseeditud viineritükkidest ja maomahlast vabastanud, avastas nooruke joodik, et okse ei taha kuidagi kraanikausist alla minna. Üritas, mis ta üritas, aga okse oli suhteliselt kangekaelne ja ei mõelnudki kraanikausist lahkuda. Nii võttis okse esialgne omanik kuskilt välja kühvli ja kühveldas selle kõrval olnud prügikasti. Tegu tehtud, läks õhtu edasi. Kuid hirmus õnnetus saabus hommikul. Nimelt elas võõrustav noormees koos paari tütarlapsega ühiselt selles korteris. See mida oksendav tudeng pidas prügikastiks oli hoopis puhta pesu korv ja see, millele ta oma okse peale kühveldas, polnud mitte prügi, vaid ühe neiu puhas pesu.