Oksendamine, nagu paljud muud asjad me elus, tundub midagi tavalist, midagi eripäratut. Kuid Räpakoll näeb oksendamises ka omamoodi kunsti. Oksendada võib suhteliselt stiilitult - mõnel rahvalikul okselabrakal (nagu õllesummer) oksendada kuhugi õlletelgi taha pilsneri, süütevedeliku ja Rakvere grillvorsti segust okseollust. Kuid oksendada võib ka stiilselt, glamuurselt. Oksendada võib eelkõige loominguliselt. Oksendada võib ka nii, et endal on veel pärast mitu aastat naljakas meenutada. Räpakollil oleks ka oma oksendamistest midagi rääkida, aga seekord toob ta näiteks loo mida mõni aeg tagasi kuulis. Loo tõelisuse eest ei saa oma pead anda, aga oma huumor on sel siiski sees.
Mõni aasta tagasi olevat noored tudenginoormehed läinud kolmanda rebase juurde jooma. Joodi siis kahtlaselt odavaid veine, mis nende kõhnale rahakotile kohased. Üks hetk läinud poistel kõht tühjaks ja nii otsustati viinereid praadida. Viinereid ei praetud tervelt, vaid need lõiguti seibideks ja lükati pannile. Söödi - joodi ja oldi lõbusad. Ühel vapral noortudengil hakkas hirmus paha ja ta komberdas vannituppa. Räpakoll täpselt ei tea, kas oli siis tegu sellise wc ja vannituba ühes nõuka aegse ehitisega või tahtis ta vannituppa oksendada. Igaljuhul otsustas ta seda teha kraanikaussi. Ennast koormavast alkoholist, poolseeditud viineritükkidest ja maomahlast vabastanud, avastas nooruke joodik, et okse ei taha kuidagi kraanikausist alla minna. Üritas, mis ta üritas, aga okse oli suhteliselt kangekaelne ja ei mõelnudki kraanikausist lahkuda. Nii võttis okse esialgne omanik kuskilt välja kühvli ja kühveldas selle kõrval olnud prügikasti. Tegu tehtud, läks õhtu edasi. Kuid hirmus õnnetus saabus hommikul. Nimelt elas võõrustav noormees koos paari tütarlapsega ühiselt selles korteris. See mida oksendav tudeng pidas prügikastiks oli hoopis puhta pesu korv ja see, millele ta oma okse peale kühveldas, polnud mitte prügi, vaid ühe neiu puhas pesu.
